neljapäev, 12. oktoober 2017

Huhh, gastroskoopia..🤢


Täna kell 11.30 oli mul vaja minna gastroskoopilisele uuringule..Te ei kujuta ette, kuidas ma närveerisin, sest teadsin varasemast, kui rõve piin see on. Lisaks närveerisin, et jään hiljaks, sest siinne bussiliiklus on mega halb (tahaks lausa selle bussiliikluse pärast vanduda aga ei hakka). Aga vedas, sest inimesi oli veel piisavalt uksetaga, kes selle uuringu samuti läbi pidid tegema..Ajas närvi ka see, et neid inimesi oli palju ning pidin oodatust kauem olema sõna otseses mõttes söömata-joomata, sest seda uuringut muidu ei teostata. Siis meenus, et ma pean veel peale seda protseduuri 1h nälgas olema! Jah, ma armastan süüa ning, kui ma seda ei tohi siis ma olen mega närvis. Aga õnneks, olen ma siin ja elus! Ma tegin ära selle! :) Lähipäevil võtan arstiga ühendust ja saan raviga alustada.
Saan sellest väga häirivast hooti käivatest kõhuvaludest lahti, millega kaasneb veel selline põletav tunne ning kuumalained ülekeha..
Nüüd protseduurist veidi.. Minu jaoks on see äärmiselt rõve ehkki olen seda 2-3 korda juba läbi elanud. Öökisin nagu hull aga, mis ma sinna teha sain, kui see nii vastik on ning tekitab refleksi, pisarad tulid iseenesest.
Mu vasakpoolne pusa oli seda maos olevat möksi ja ila täis, fuh ma ütlen.
Ma väga loodan ja usun, et ei pea enam seda protseduuri läbi tegema. Enesetunne pärast seda oli veidi kehv aga nüüd on juba kõik täitsa okei. Lõpuks kui ma koju jõudsin, oli kell seal maal, et saan süüa! Ma olin jumala õnnelik, sest MA SAIIIN LÕPUKS OMETI SÜÜA. :D Tulin tuppa ning tegin kohvi ja paar võikut..Megaaaa heaaa oli! Tuju paranes ja närvid taandusid koheselt. :D
Milline on olnud sinu kogemus gastroskoopiaga? Mis sellisest protseduurist üldiselt arvad?
Kommenteerige! 😀

3 kommentaari:

  1. Aastaid tagasi oli minul selline olukord, kus ma lihtsalt täiesti lampi, keset päeva, hakkasin oksendama. No mitte miski ei püsinud sees. Vesi heal juhul natuke püsis, kuid lõpuks ei jäänud see ka enam pidama. Nii ma siis vaevlesin paar-kolm päeva ja siis läksin haiglasse. Seal samamoodi öökisin ja oli ääretult halb olla ning mulle määrati samuti seesama kastor ehk mõõganeelamine. Lõpuks, kui uuringuaeg kätte jõudis, oli mu oksendamised vähenenud ja isegi suutsin üle pika aja süüa, kuid arstid tahtsid ikka uuringu läbi viia. No käisin mina seal uuringul ära. Ilgelt rõve oli, aga ma sain palju kiita, et olen üks parimaid neelajaid jne. No ja peale protseduuri hakkas kogu see oksendamiseralli uuesti pihta ja veel hullemini. Proovid olid muidu kõik korras ja maost mingeid leide ka ei olnud.
    Mul läks juba selle peale süda pahaks ja kukkusin öökima, kui kuulsin haiglakoridoris toidukäru tulemas, kus lusikad kirisesid. Igatahes sama targalt nagu ma haiglasse sisse läksin, sama targalt saadeti mind ka tagasi koju. Ei mingeid ravimeid ei antud ega midagi. Lihtsalt ajaga läks see imelik asi mööda. Ma võtsin selle oksendamisralliga jõhkralt alla ja kui haiglast välja läksin, siis ma kaalusin 47kg. Ma ei jaksanud omal jalal liikuda, sest pea käis jõhkralt ringi.

    VastaKustuta
  2. Minul on ka kõhuga probleeme juba päris pikalt olnud ning kavatsen ka uuringutele minna. Olen hullult palju lugenud gastrokoopia kohta ja ma niiiiii hirmsasti kardan seda :/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, paraku see protseduur on üks ebamugavamaid meditsiinis üldse.. nt ma ennem käik opil ja taastuks opist aga gastroskoopia on minu arvates palju hullem, kui opist taastumine..Aga igaüks on erinev ning üigaühe jaoks see protseduur erinev..
      Mina soovitan kindlasti minna, sest saad teada, mis probleem on ning saad ravi peale! Kui vaja siis tuleb minna! :)

      Kustuta