neljapäev, 15. märts 2018

21.03.2018 - SAATUSLIK. :D





Oh sa jutt, millised närvivärinad minust läbi käivad..Mida päev lähemal, seda rohkem närvijudinaid ja hirmutavaid mõtteid..
,,Kas ma ikka saan need tehtud? Isssand, ma olen nii närvis ju! Ma ei tohi olla närvis ega karta aga, mida ma teen? Khm, khm ma olen nii kange küll, et ma pean need sisseastumiskatsed ära tegema! Ma lihtsalt pean enda närvijudinad maha suruma..'' 
Just need on mõtted, mis mind kogu aeg mõtteis kummitamas käivad. Iga päeva, iga tunniga aina rohkem mõlguvad need mul peas, sest ma olen jõudnud otsusele, et mina ei ole inimene, kes peaks/tahaks minna kutsekooli, sest mina olen pisikesest peale kindel, et lähen gümnaasiumi. Muud valikut ma endale ei sea, kui gümnaasium ja nii ongi. Ma ei taha maha teha kutsekooli inimesi aga..Mina arvan, et siiski on gümnasistid inimesed, kes on haridustasemel pisut kõrgemal pulgal, kui kutsekooli inimesed. Seda põhjendan sellega, et ega kutsekooliharidusega sa väga kõrgkooli ju ei lähe, eks. Sa saad kutsekas nii keskkoolihariduse kui ka eriala aga see keska haridustase pole täpselt see, mis see kui käid gümnaasiumi läbi. Ja noh kutsekas pigem on neile, kes soovivad kindlat eriala omandada, mis neile pinget pakub. Aga mida teevad osad inimesed? :D Lähevad kutseka, et kergemalt kool läbi teha ja õpivad tuimalt mingi meeldivama eriala ja vsjo ning hiljem kahetsevad, et sellise valiku tegid, sest sellest sõltub ju sinu tulevik tegelikult. Minu otsus gümnaasiumi astuda ei tulnud üldse mitte selle pärast, et mul ei ole kindlaid edasiseid plaane vaid just on kindlad sihid. Nimelt plaan on esmalt need katsed ära teha ja normaalselt õppida ning koolile keskenduda. Kui gümnaasiumiga ükskord lõpule hakkan jõudma, siis on kindel siht kindla soovitud eriala poole õppima minna..Nimelt plaan Tartu Tervishoiu kõrgkooli pürgida ja seal soovitud eriala omandada. Aga mis praegu öelda saan kõrgkooli kohta öelda on, et ,, Elame ja näeme, mis see elu toob.'' , sest selleni on mõned aastad veel aega. :D See, kas ma saan gümnaasiumi selgub pärast 21. märtsi, mil lähen ma tegema sisseastumiskatseid(eesti keel, matemaatika, vene keel). Ma raudselt pean sisse saama, pole midagi siin heietamist, et ,,kas ma ikka saan ja nii edasi''. 
Vot see oligi see, mida ma teile teatada tahtsin! Ma olen varsti-varsti gümnasist! Raudselt olen! :D

Aga kuidas teie selle õige otsuseni jõudsite oma elus, kui oli aeg otsustada, et mida edasi? 
Kuidas te tulite toime oma närvikõdiga, mis enne eksameid alati peale tulla võivad? Sheerige nõuandeid, mida teha, et jumala eest mitte närvi minna enne eksamiruumi astumist! 

Peace!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar